23.sept.2024
Nice “Confession” album review written by Olav Martin Bjørnsen!
Toomas Vanem “Confession” 2024
https://progressor-net.blogspot.com/2024/09/toomas-vanem-2024-confession.html
(45:24; Orbital Man Productions)
Track list:
1. Confession 6:26
2. The Hindmost Take 8:48
3. Good Times 6:19
4. Zeitgeist 6:09
5. Strawberry Train 5:48
6. Mind Magic 5:12
7. North Pole 6:20
Line-up:
Toomas Vanem – guitars
Alex Argento – keyboards
with:
Virgil Donati – drums
Andrus Lillepea – drums
Henno Kelp – bass
Kaarel Liiv – bass
Prolusion.
Estonian composer and musician Toomas Vanem have been active in his local music scene as well as abroad since sometime in the 1980s, with tenures in a good number of bands over the years. A decade ago he decided to start releasing material of how own too, with a total of three solo album released by him at the time of writing. “Confession” is the most recent of these, and was released through the label Orbital Man Productions in the summer of 2024.
Analysis.
While I cannot say that I firmly recall the music explored by Vanem on his previous albums at this point, I see that the Progarchives website have placed him under the progressive metal category. While that may be accurate for the earlier albums by Vanem, for this most recent solo album I’d say that jazzrock probably is the better option.
This is an instrumental production through and through, and the guitar is the clear and dominant instrument throughout. In this case with compositions that revolve around what I’d describe as flowing, floating and elegant guitar solo runs. Often with the keyboards given a prominent supportive role and occasionally with some nice keyboard solo sequences exploring the lead instrument role in a manner rather similar to the guitar. And while points of reference may be numerous, for my sake I’d describe many of these creations as being very much in line with the (early) Satriani approach to such creations: The melodies are compelling, the guitar solo runs are elegant, and the technical bits are there for those who enjoy them but not up front and in your face.
We do get several sections and some songs that are closer aligned with a more loose and free manner of instrument movements too. Not free form but rather free flowing, with the rhythm section often adding a bit of emphasis to the loose and more expressive attitudes that comes with this territory. Hence jazzrock as a description. With the bassist in particular having a field day in delivering some nice and funky vibes. And on, in my ears at least, the rather breathtaking ‘Zeitgeist’ we get to hear how the bass and the keyboards combine to create a most infectious groove as a very solid fixed element that combines with a bit more of an expressive guitar execution to create quite the transfixing experience. We do get a couple of songs that does add in a little bit of a metal bite here too, just to mention that detail, but this is a charming expansion of the landscapes explored rather than a defining feature as such as I regard this.
The balance between the flowing and the elegant and the expressive is given a good shining by the excellent mix and production. Crystal clear and well balanced on all levels, smooth but without ever being overly so, this is one of those albums where everything have slotted in just perfectly in the mix and production department, at least in my opinion.
Conclusion.
My knowledge about jazzrock as well as instrumental guitar albums is a bit on the limited side, and with that caveat in mind I suspect the best description I can give for this album is that it sounds a bit like what I’d imagine the end result might be if Joe Satriani ever had a go at jazzrock of the kind where flowing and elegant guitar solo runs are at the forefront, and with invitations handed to the keyboard player in order for him or her to grab a bit more of a prominent place in the proceedings. This very solid album strikes me as a compelling and inviting and really well produced example of how beautiful instrumental jazzrock can be when explored by the right people.
Olav “Progmessor” Björnsen, September 2024
20th July 2024
Album review featured in the printed magazine “Muusika” written by Meelis Sütt
https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/toomas-vanem-confession
Toomas Vanem – 2024 – Confession
Muusikas elav ja hingav kitarrikunstnik Toomas Vanem suudab ikka ja jälle üllatada! Iga plaadiga toob ta kuulajateni midagi uut ja värsket, nii ka seekord.
Esimese kahe albumi ilmumise vahe oli seitse aastat, nüüd küpses looming avaldamisvalmiks ühe aastaga. Midagi on muusikameistris justkui paisu tagant välja pääsenud. Plaadi pealkiri “Confession” / “Pihtimus” viitaks justkui religioossele eneseleidmisele, mida võibki tajuda üleva vabanemisena.
Tervikuna kõlab “Pihtimus” päikselisena, kuid mitte ainult. Meelt avava “Pihtimuse” sügavust ja tõsiseltvõetavust kinnitavad mitmetest lugudest aimuvad tumedamad kahetsuse noodid, mida võiks vastavalt kontekstile tõlgendada kui meenutusi ohverdustest ja kaotustest. Värvikalt helindatud mõtete ja läbielamiste paletilt jõuab kuulaja meelelõuendile armastuse pühalikkust ülistav muusikaline altarimaal.
Toomas Vanema loomingut edastavate muusikute koosseisuski leidub üllatusi. Lisaks truudele mõtte- ja maitsekaaslastele Andrus Lillepeale (trummid) ja Henno Kelbile (bass) ning Kaarel Liivile (bass) loovad mitmetesse lugudesse dünaamilist vundamenti trummar Virgil Donati ja klahvpillimängija Alex Argento, kelle projektis osalemine kinnitab Eesti interpreetide maailmatasemel tõsiseltvõetavust ning mõistetavust.
Esimese plaadi muusikalisi kavatsusi kirjeldas Toomas Vanem laululoomise printsiibiga. Tõepoolest, ka selle plaadi palad haaravad alti kuulaja kujutlusvooluga kaasa. Toomas Vanema muusika intensiivne, täpselt viimistletud tunderikkus sunnib otsima elamuste talumiseks sõnalisi kujundeid. Visandan siin mõned tõlgendused.
“Good Times” kuulutab, et rõõm ei pruugi alati olla lihtne ja selge, vaid kogetud kui läbipõimunud tunnete dünaamiline ja käänuline voog. “The Hindmost Take” tundub kõnelevat pürgimustest ja piiridest – kusagil on püüdluste lõpp, kuid mitte veel! Teose meeleolu võimaldab kujutleda pigem saabumist vahepeatusse. Kangastub läbitunnetatud tagasivaade, mille siht on edasimineku kindlustamine. Ja järgmine etapp ongi juba valmimas – varsti on oodata Toomas Vanema neljandat, bluusilikku sooloplaati. “Zeitgeist” on ähvardavalt pineva ajavaimu kirjeldus. Lugu nagu üritaks kuulajat ette valmistada mingisuguseks katastroofiliseks murranguks, kuid teeb seda Vanemale iseloomuliku jõulise optimismiga. Ennustamatuses jääb midagi olulist varjatuks, kuid meeleolude esitus kõlab ausalt ja siiralt, olles enesega ajavaimus silmitsi.
Plaadi lõpetab soojalt meeleolukas seiklus põhjapoolusel – “North Pole”, just nagu vastandudes külmavõetud tardunud ilule. Lugu kiigutab kuulaja tajusid metalsete helide sünkopeeritult hüpnotiseerivates kordustes, ümbritsedes hoidvalt kitarrisoolot, milles muusik pihtimuslikult reflekteerib jäises ümbruses ainult talle teadaolevat rahutust. Rahutust, mis kibeleb elusunnil kasvatama plaadirakkudest uusi muusikameelseid kudesid.
Meelis Sütt muusikahuviline
Jan 31, 2022
Album review in “Muusika” magazine by Meelis Sütt
https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/toomas-vanem-toomas-vanem-ii
Toomas Vanem – “II” – 2022
Kitarrist Toomas Vanem on järjekordselt leidnud ja komponeerinud muusikalised vasted oma sisekosmose tunderikastele fantaasiatele ning üllitanud uue autorialbumi “Toomas Vanem II”. Rikkalike kogemustega muusik väljendab end siin instrumentaalse progerocki katlas, segades eri stiile (djent, metal, fusion, alternative), ent jäädes siiski läbivalt äratuntavaks oma isikupärase kidrasaundi ja kirgliku vaimustusega voolava, kohati õrritavalt sünkopeeriva mängumaneeriga.
Albumi kujundus on mõistatuslikult sümboliseeritud. Esikaanel juhatab meid muusikaliselt võrdkujulisse ilmaruumi tulnukalaadsena kujutatud Orbital Man (Vanema esimese sooloplaadi loo nimikangelane), kes oma salapärasel, nukkermõtlikul ilmel silmitseb midagi/kedagi käesolevat. Võib oletada, et Orbital Man on muuhulgas ka habras ja haavatav, sest siinse visuaalse kujunduse tagant leiame siira, isiklike tähendustega hingestatud muusika. Avatuna kõiksugustele tõlgendustele ja kriitikale. Veelgi enam, saame aimata Orbital Mani kui võrdkuju loomise motivatsiooni.
Albumi hüüdlause show.co lehel lubab muusikat, mis viib meid teispoole kujutluse piire. Kuulamata ei tea me veel, mis võib meid lubatavas teispoolsuses ees oodata. Kas äärmuslikes/ääretutes mõõtmetes erakordne nauding või talumatult valus meelepiin? Liialdamata võib öelda, et kogumiku muusika võimaldab kuulajal kogeda mõlema äärmuse lähedust. Siira ja sisuka muusika võlujõud seisneb suuresti selles, et võimaldab meil korraldada teatud piirini turvalisi reise enese siseilma avarustesse ja muuhulgas kiigata oma võõristatud varjudessegi. Seepärast võib tõdeda, et “Toomas Vanem II” on just nii hea ja sügav muusikakogum, kuivõrd me usaldame selle kõlasid end juhtima oma tuttavast ja turvalisest seisust eemale, distantseerudes vaimuilmas sisemisele orbiidile enese tuumakust eemalt vaatlema ja meeleilmastikku kogema. Millise kujutluse loob me meel väikesest printsessist, keda albumi muusika kirjeldab? Millele juhib mõtted pala “Lumehelbekesed”?
Häälestudes Toomas Vanema muusikakogumiku kirevatele meeleoludele, saame osa ülevusest ja vabadusest, mis pühitsevad loomingulist iseseisvust ja enesemääramist. Käredaloomuline ja teravalt läbitungiv, samas tundliku mängumaneeriga esitatud muusika mõjub nagu korrastatud ideede kauakestev purse, mis erineb märgatavalt kitarrikunstniku igapäevasest tegevusest stuudio- ja bändimuusikuna. Võime maiselt tõdeda, et igasugusel muusikal on oma tänuväärne koht ja ootav kuulaja, kuid siiski lubab Toomas Vanema seitsmeaastase intervalliga ilmutatud sooloplaatide iseloom oletada muusiku jõulist motivatsiooni, kompromissitut tungi ja vajadust, mis ajendab teda kehastuma Orbital Maniks, et tõugata end aeg-ajalt lahti “argisuse“ tõmbejõust ning leida eemalt (ja samas nii lähdalt) enda hingeelu koordinaatidega enim sobiv muusikaline kulg.
Meelis Sütt muusikahuviline
Toomas Vanem 2014 – “I”
https://www.progarchives.com/artist.asp?id=9791
Review by Windhawk
Progarchives Special Collaborator Honorary Collaborator
Estonian composer and guitarist Toomas Vanem is a veteran in the Estonian music scene, with a decades long history as an active musician that involves a couple of dozen bands, projects or thereabouts. “I” Is his first ever solo album, self-released in 2014 with support from Eesti Kultuurkapital. While a lot can be said about the versatility of Vanem as an instrumentalist, about how his material appears to be well developed and often with an approach and style that should suit fans of progressive rock and metal fairly well, at the end of the day this is still the solo album of a guitarist. A well made one at that, accomplished and fairly sophisticated, but it remains an instrumental album dominated by the skills of a guitar player. Those who treasure such productions will obviously be the main audience for it as well. In addition, I’d say that this is a nice album to give a spin if you’re curious about such ventures, or if you want to sample such an album made by one who has assembled it in a manner that may and probably will appeal a bit beyond the defined key audience.